Igaüks saab teele juba tuttava võiku ning puuvilju, jätame hüvasti taas ühe eestlasega, kes reisib meist eraldi Ungari lennujaama. Bussisõit on seekord aga tunduvalt vaiksem kui minnes, paljud magavad või arutavad vaikselt nädala jooksul tekkinud emotsioonide üle. Ungari piirile jõudes, aga hakkas elu käima, kõigil oli võimalik kasutada eestlasele omast inimõigust interneti näol, et üle kontrollida e-post, sotsiaalmeedia kontod ning suhelda sõpradega Eestis.
Tegime tanklas peatuse, kus kõik haarasid sõpradele veel viimaseid suveniire kaasa. Nägime ka meie eestlast, kes juba hakkas tanklast lahkuma, andsime talle üle veel tema võileiva ja reis Ungari poole võis jätkuda. Kuna olime enda ajagraafikust veidi ees, siis palusime bussijuhilt peatust mõnes suuremas poes, et vaadata Eestisse veel miskit põnevat kaasa. Mina tulin tagasi uute pükste, kevadise jope ning muu toidukraamiga.
Hoolimata poekülastusest jäi meil aega siiski veel üle, enne kui äraantava pagasi teeninduskoht avatakse. Pakkisime veel oma kotte ringi ja käisime üle kaalumas, et kõik oleks piirides. Arutasime emotsioonide üle bussisõidust, lugesime üle meie vigastatud- üks kes käis arsti juures ning kaks kes olid kergemas külmetusest. Peagi olimegi taas õhus, et jõuda tagasi kodumaale. Seekord oli vahepeatus Poolas veidi pikem ja saime vaadata midagi hamba alla. Jõudsime öösel tagasi Eestisse ning mina omakorda edasi veel Tartusse, et jõuda järgmisel päeval Vabariigi Aastapäeva esinemisele rahvatantsuga. Viimane buss oli küll juba läinud, aga leidsin veel viimasel hetkel auto, mis mind Tartusse viis. Tartus ootas mind kuumaks köetud saun ning profülakti mõttes midagi ka tervisele.
Imelised osad projektist on läbitud, aga nii mõnedki osad projekti raames ootavad veel ees. Olen vaimustuses!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar