01.02.19 serblased saabuvad Eestisse- närvid

On esimene veebruar, päev mil Serbia noorsootöötajate delegatsioon saabub Eestisse. Kontrollin mitu korda üle saadud e-kirju, et ei eksiks kuupäevaga, kellaajaga ning kõik tegevused oleks tehtud. Olles e-kirju korduvalt üle lugenud, satun ikkagi paanikasse ja kirjutan juhendajale, täpsustamaks kas peaksin äkki ka lennukile vastu minema, saan eitava vastuse, et kõik on selles osas juba planeeritud, kohtume Maikrahvis. Selge, püüan päeva rahulikult võtta ja toimetan kodus omi asju, jälgides pidevat kella.

Mida rohkem liigub kell 18:00 suunas, seda rohkem närvi ma lähen- millised serblased on, mismoodi on söömine ülesehitatud, kas ma oskan üldse Maikrahvi etiketile vastavalt käituda, millised on teised eestlased, kas on äkki ka mõni tuttav grupis, mida selga panna, ega ma hiljaks ei jää ja mis mind kõige rohkem närvi ajas- kas minu inglise keel on piisav. Hingan paar korda sügavalt sisse ja välja ning astun bussi, kirjutan veel sõbrannadega uurimaks milline Maikrahv välja näeb ja püüdes ennast maha rahustada, et minu inglise keel on piisav. Kindluse mõttes veel helistan ühele sõbrannale ja luusin vaikselt Maikrahvi akende taga, hindamaks seal olevaid seltskondi.

Astun uksest sisse ja minu üllatuseks selgub, et trepp läheb alla ning silmitsetud seltskonnad ei saa olla kuidagi Eesti- Serbia projektiga seotud. Mis seal ikka hiilin vaikselt mööda treppi alla ja ootan mis elul mulle pakkuda on. Vaatan sõnatult ringi, tervitan teenindajad ja küsin Eesti- Serbia projekti kohta, mind suunatakse nurga taga asuvasse suurde saali, kus näen pikki laudu ja ka ühte inimest. Uuh, läks õnneks hiljaks ma vähemalt ei jäänud. Enne kui jõuan ise vestlust alustada, olles närvis, et kumba keelt ma kasutama peaksin, pöördub A ise minu poole tervitades ja pakkudes, et olen ilmselt Kertu. Olles vedikene segaduses, et kuidas ta minu nime teab, pakun, et äkki ta on projekti koordinaator, saan eitava vastuse, et tegemist on A ning ta lihtsalt oli googeldanud, kes eestlastest projekti kuuluvad. Peagi liitus meiega ka T, keda A samuti šokeeris teadmistega tema nimest ja muust infost, mida T avalikult jaganud on, kohati ilma iseenda teadmata. Jagasime veidi informatsiooni T-le sotsiaalmeedia kohta ja selle aja sees juba jõudsidki serblaste esimene grupp.

Olles vahepeal enda närvi unustanud, süvenes see taas- kuidas neid tervitada, millest vestlust alustada, kuidas üldse inglise keeles küsida- kuidas teie lend ja siia jõudmine kulges. Paar minutit kohanemiseks, kohmakas üksteise tutvustus ja tervitamine ning edaspidine laabus kõik juba sujuvalt. Saime üksteisega tuttavaks, tegime nalju, rääkisime Serbia ja Eesti kultuurist, noorsootööst ja toidust. 

Kõht täis, meel hea ja närv kadunud liikus iga isik oma rada- kes hotelli, kes koju. Nii ka mina, haarasin enda pakitud asjad ja alustasin öist rännakut Tartu poole, et jõuda järgmisel päeval rahvatantsu ülevaatusele. Olles jõudnud Tartusse, pakkisin enda asju lahti ja alustasin rahvariiete valmis panekut järgmiseks päevaks. Ohh üllatust, olles serblaste saabumise pärast nõnda närvis, olin unustanud Tallinnast enda rahvariide seeliku kaasa võtta! Kell oli ca 1 öösel, ülevaatus algas hommikul kell 9:00, kokku pidime saama juba kell 8:30. Meeletu paanika! Helistasin kiiresti sõbrannale Tallinnasse, kas ta jõuaks ca 40 minutiga minu kodust läbi käia ja seeliku bussi peale viia, selgus, et ei jõuaks. Uus plaan, aga hommikul kella 6 aeg see bussile panna, nii et mina selle hommikul kell 8:00 Tartust kätte saaks? See tundus teostatav, peamine et bussijuht selle ka vastu võtaks. Peaaegu öö otsa magamata ja väga närvis olles, sujus vähemalt see pool ladusalt ja hommikul sain enda seeliku kätte ja võis minna tantsimiseks!