22.02.19- viimne päev

Jah, aeg oli möödunud kui linnutiivul ning käes oli viimane sisuga projektipäev.
Esmalt küll rääkisime veel Serbia eetikast noorsootöös, Eestis olevast eetikast ning ühtlasi sellega seounduvatest erinevatest juhtumitest ning üleüldisest käitumisest noorsootöös, probleemid millega igapäevaselt silmitsi seisame ja muud sarnased teemad. Hommikune arutelu oleks võinud ilmselt kesta kuni õhtuni välja, aga aeg seadis meile piire. Serbias tegutseb eraldi noorsootöö eetikakeskus, kes tegeleb vihjetega, mis neile laekuvad, vihjeid on võimalik anda kõigil kes selleks vajadust tunevad ja seetõttu on eetikakeskusel ka üsna palju tööd. Õnneks ei ole aga seni olnud väga suuri ja drastilisi juhtumeid. Samuti lähenetakse igale juhtumile individuaalselt ning leitakse parim lahendus.

Seejärel oli meil au kuulata Womens Peace Grupi, kes rääkis Serbias olevatest lõhedest naiste ja meeste vahel, sellest mis nad saavutanud on ning ühtlasi ka tööst noortega, kes on erivajadustega. Oli ühtepidi põnev kuulata, teistpidi aga ääretult kahju kui raske on neil võidelda riigi süsteemidega. Aga hoolimata kõigest on neil säravaid juhtumeid mille üle uhkust tunda ja soovida ainult pikka vastupidavust.

Pärast lõunat aga oli aeg kokkuvõteteks. Kuna paljud olid projekti vältel kurtnud, et neil puudub terviklik ülevaade Eesti noorsootöö raamistikust ning ühtlasi tundsime ka meie, et Serbia noorsootöö raamistikust on räägitud, aga sellegi poolest ei ole veel pilt selge. Seega tegid nii eestlased kui ka serblased lühikese ja kokkuvõtliku ülevaate süsteemist, pärast seda oli kõigil pilt juba tunduvalt selgem, kuidas riikide noorsootöö toimub.

Ja siis oligi aeg projekt päriselt kokku võtta. Vaatasime üle esialgu püstitatud projekti isiklikud eesmärgid, hirmud ja lootused ning grupeerisime need vastavalt- saavutatud või mitte saavutatud. Saan julgelt öelda, et minu eesmärgid said saavutatud- saan oma inglise keelega hakkama küll, kindlasti on vaja veel õppida, aga seis ei ole nii hull kui arvasin, Serbia noorsootööst sain samuti ülevaate, ning enda mõtte erinevate riikide noorsootöö kaardistamisele sain veelgi enam indu juurde. Samuti avanes meil võimalus saata iseendale postkaart kolme kõige meeldejäävamaga Serbia visiidist.

Lõpuringis saime võimaluse hasartmängurluseks ning veeretada täringut, saadav silmade arv vastas teatud kokkuvõttele projektist. Selgus, et meie õnnenumbiks sai nr 1, ka minul. Nr 1 all tuli kirjeldada kahte asja mida ma sain visiidi ajal enda kohta teada. Mina sain teada enda kohta, et ma ei suuda üle 8 tunni päevas intensiivset mõttetööd teha ning muutunud üsna õelaks. Teisena sain teada, et olen sõltuvuses värsket õhust, igal pool kus vähegi viibisime üritasin igal võimalusel aknaid või uksi avada, hoolimata sellest kui külm õues oli, olin nõus kannatama pigem külmust kui seisnud õhku.

Ja oligi aeg asju pakkida ning suunduda viimasele ühisele õhtusöögile, nii mõnegagi saime juba hüvasti jätta ning soovida vastupidavust noorsootöö maastikul.