Serblaste viimasel päeval Eestis, saime ka meie infolehed ja ajakava Serbia kohta. Oli teada, et esimene päev läheb meil peaaegu tervenisti rändamise alla ja vaba aega meil söögipausideks väga ei ole. Seetõttu oli vaja eelnevalt endale söögid kaasa võtta. Seekord oli söök minu üks peamisi reisiärveusi, kas kaasa võetud toidust piisab, et kuni õhtusöögini vastu pidada. Küpsetasin eelneval päeval veel saiakesi kaasa, otsisin snäkke, mis ei rikneks kiiresti, aga oleks ka lihtne süüa, vaatasin üle enda maiustuste ja pähklivarud. Tegin endale lausa eraldi seljakoti söögi jaoks. Hoolimata tehtud ettevalmistustest, tundus mulle ikka, et süüa on liiga vähe kaasas.
Lend läks hommikul, 9:20, oli teada et kaks grupikaaslastest jõuavad viimasel hetkel lennujaama. Kuna polnud kindel, palju sellel hetkel inimesi lennujaamas on või kui pikk on äraantava pagasi järjekord, siis sai kokku lepitud, et ootan juhendajat koos teise grupi liikmega äraantava pagasilinni juures, et nad pääseks kiirelt ja ilma järjekorrata. Sellest aga kujunes peaaegu tervet reisi saatev nali, sest reaalsuses ei olnud seal peaaegu ühtegi inimest ning kõik sujus probleemideta.Enne lendu olime juhendajga veidi närvilised kuna kahte grupikaaslast ei olnud näha, aga jõudsid ka nemad enne lennu väljumist ilusti kohale ning jõudsid veel tassikese kohvigi juua. Eks rühmadega reisimine olegi närvesööv. Lennud olid vahemaandumisega Poolas, kus jõudsime kiirelt vetsus käia ja juba oligi uue lennu pardale minek avatud.
Juhtum 1
Maandusime viimaks Ungaris, kus meid pidi ootama kaks bussi, kus meist üks pidi minema teise bussi, et meid Serbiasse viia. Kohapeal selgus aga midagi netukene muud. Meid ootas seal eest tõesti kaks bussi, aga need kaks bussi ei liigu mitte koos ning üksinda minevale ei saa keegi seltsi minna ning tal tuleb teha ringiistumine. Olime infost šokeeritud, kuna esialgu edastatud info oli muutunud ning me ei olnud sellega arvestanud.
Minu juhendajal ei õnnestunud oma telefoni tööle saada, et helistada Serbia poolsele kontaktile, et küsida infot. Seetõttu jagasin lahekelt enda oma, et lahendada tekkinud situatsioon. Kui olime saanud sealtpoolt kinnituse, et kõik nii ongi nagu kohapeal selgus pidime tegema otsuse, kes läheb teise bussi. Otsus tuli õnneks kiirelt ja vabatahtlikult ühe grupiliikme poolt.
Antud situatsioonis püüdsin jääda rahulikuks ja olla toeks enda juhendajale, pakkudes talle abivahendeid olukorra lahendamiseks ning samal ajal jagasin infot ka teistele grupiliikmetele. Olin valmis ka ise liikuma üksinda, aga üheskoos leidsime kiire lahenduse, arvestades vabatahtliku grupliikme soovi meist eralduda, et ennast unetust ööst rahulikult välja magada.
Bussisõit oli meil iseenesest lõbus, teemasid mida arutada ja mille üle naerda jagus palju, kohati ehk isegi liiga palju, sest nii mõnedki magasid, aga bussi tagumisel pingil oli energiat üle ning naerukilked kõlasid üle terve bussi. Samas tuleb tõdeda, et antud bussijuhi riskialdis käitumine oli meie jaoks harjumatu- telefonis olemine, söömine, ootamatud reavahetused, segadused keset teed- millises suunas tuleb edasi liikuda, kõrvalteele kaldumine ja nii edasi. Kohale jõudes olime õnnelikud, et olime veel elus.
Kohale jõudes saime kätte enda tubade võtmed ja ühtlasi ka teada, kellega seekord tuba jagame. Jõudsime enda asjad mõnusalt lahti pakkida ja ennast valmis seada. Õhtusöögini oli jäänud ligi tund, ja minu hirm tühjast kõhust oli ikka üsnagi kaugel, enamus sööki jäi alles. Selgus aga, et meie eraldi läinud grupikaaslane pole ikka kohale jõudnud. Kui me teda viimaks nägime oli ta väga segaduses näoga, lippas oma tuppa, viis asjad ja oli tagasi, et minna meiega õhtust sööma. Selgus, et tema teekonnal suundus ta bussist edasi taksosse, kelle politseinik vahepeal kinni pidas, kuna too ületas kiirust. Ning lisaks sellele oli ta jätkuvalt rännakutest väsinud.Kui eestlaste poolelt olid kõik projektis osalejad samad, siis serblaste poolel olid kõik aga uued inimesed. Õhtusöögi ajal saime vaikselt uute inimestega tuttavaks, rääkides Eestist ja Serbiast, noorsootööst, rännakutest Serbiasse ning loomulikult ka veidikene nalju. Olles päevast üsnagi kurnatud, jõudes tagasi ööbimispaika suundusime mõnusalt täis kõhuga unederiiki, et valmsitada ennast ette uueks ja pikaks päevaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar