Noorsootööpraktika kokkuvõte

Noorsootöö praktika oli väga huvitav, just seetõttu, et mul avanes võimalus minna noorsootöö kogemusvahetus projekti, kus oli minu peamiseks eesmärgiks eneseareng ning noortevaldkonna arengusse panustamine, seda andmete kogumise ja süstematiseerimise näol aga ka parima praktika dokumendi sisendi andmise osas. Oli väga tore kohtuda uute inimestega seda nii Eestis kui ka Serbias ning ühtlasi saada väga teistsugust kogemust eksamiküsimuste koostamise näol.

Lisaks sellele sain praktika raames piisavalt palju informatsiooni ja ka julgust, et taotleda endale noorsootöötaja taset 6. Kooli lõpetades saan küll nii öelda eluaegse kutse, aga eraldi kutse tase 6. taotlemine tõendab ka minu praktiliste oskuste pädevust antud valdkonnas.
Samuti leidsin võimalusi enda teadmiste ja oskuste rakendamiseks.

Soovitused tulevastele noorsootöö praktika tudengitele:

1. Alusta blogi pidamisega juba esimesel võimalusel, see annab Sulle võimaluse juba esimesel vaheseminaril enda praktika ära kaitsta.
2. Ole enda juhendajaga avatud, see avaldab Sulle rohkem võimalusi enda rakendamiseks.
3. Tee märkmeid ning pildistada, nii palju kui see on vähegi võimalik.
4. Kui Sul on mure, siis ära unusta seda jagada või kelleltki abi paluda.
5. Hoolimata sellest, et antud praktikat ei ole võimalik üle kanda, siis võta seda kui ühte rikastavat kogemust eneseanalüüsiks ning miks mitte ka kui võimalust ära kirjutada noorsootöötaja tase 6. kutse, sest enamus tööd on Sul juba ju tehtud :)
6. Naerata! :)

Praktika juhendaja, Eilika Mätas, hinnang

Juhendaja hinnang noorsootöö praktikale

Praktikandi nimi: Kertu Vahtra
Praktika asutus/organisatsioon: Eesti Noorsootöö Keskus
Praktikajuhendaja nimi, ametikoht ja kontakt: Eilika Mätas, peaekspert, Eilika.matas@entk.ee
Praktika periood (kuupäevaliselt): 1.02-1.04.2019

JUHENDAJA HINNANG  

1.     Praktikandi lühiiseloomustus

Kertu Vahtra on väga õpihimuline ja töökas inimene. Temaga koostöö sujus väga hästi ning ta oli väga kohusetundlik ja ka abivalmis. Hea meel oli tõdeda, et Kertu huvitub noorsootööst ning järgib noorsootöö kutse-eetika põhimõtteid. Mul on hea meel, et Kertu sai tänu praktikale piisavalt julgustust, et taotleda noorsootöötaja kutse tase 6 endale.

2.     Praktika sisu lühikirjeldus (kokkuvõte praktikandi tööülesannetest, tegevustest, kokkuvõtte praktikandi panusest ja oma algatusest organisatsioonis, hinnang praktikandile kui organisatsiooni meeskonna liikmele ja põhjendatud sõnaline hinnang praktika sooritusele: suurepärane, väga hea, hea, rahuldav, kasin, napp).

Kertu tööülesanneteks oli osaleda ning panustada Serbia-Eesti koostööprojekti, tutvuda ning toetada noorsootöötaja kutse andmisega seotud tegevusi.

Serbia-Eesti koostööprojekti üheks eesmärgiks on luua „parimate praktikate dokument“, mis kajastaks nii Eesti kui ka Serbia noorsootööst siis sai Kertu üheks ülesandeks dokumenteerida ning täpsustada Serbia noorsootöö eripärasid. Tema tähelepanekutest ja mõtetest saime hea sisendi dokumendi loomiseks. Samuti arutasime koos Kertuga täpsemalt läbi mõlema visiidi kitsaskohad ja ohutegurid. Koostasime koos osalejatega riskianalüüsi ning mõtlesime koos lahendusi välja. Visiitide ajal tutvustas ja arutles Kertu Eesti ja Serbia noorsootöö üle. Kertust oli visiitide ajal palju abi, sest ta panustas nii korralduslikus pooles kui ka vajadusel suutis seletada ja tuua näiteid Eesti noorsootööst. Vajadusel otsis ta infot internetist mõne uuringu meetodi, tegevuse või asutuse näol.

Noorsootöötaja kutsega seotult otsisime üheskoos võimalusi, kus Kertu saaks panustada. Väga palju infot seoses kutsega on konfidentsiaalne ning seetõttu ta ainult tutvus taotluste registreerimise protsessiga. Leidsime, et kõige kasulikum oleks arvestades tema kogemusi ja teadmisi panustada noorsootöötaja kutse tutvustamisel infopäevadel ning osaleda osakutse eksamiküsimuste uuendamise töörühmas. Esimene noorsootöötaja kutse andmise infotund, kus Kertu osales oli 28.02.2019. Leppisime kokku, et esimesel infopäeval Kertu esialgu jälgib ning vajadusel jagab oma kogemusi. Ettekande kui ka infopäeva ülesehituse panime koos kokku. Infopäeval oli Kertust väga palju kasu, sest ta rikastas osakutse infotundi oma kogemuste ning teadmisega. Ta julgustas taotlejaid ning tõi elulisi näiteid miks osakutse vajalik on. 20.03-21.03.2019 toimus Tallinna Eesti Noorsootöö Keskuse seminar #NoorteHeaks, kus Kertu sai ülesandeks esineda ettekandega. Ettekande eesmärgiks oli tutvustada kutse taotlemise protsessi läbi praktiliste näidete. Ta sai väga hästi hakkama ning oli enesekindel ja kenasti ettevalmistunud. Osakutse eksamiküsimuste töörühmas osales Kertu kaks korda. Töörühma eesmärgiks oli uuendada noorsootöötaja osakutse eksami küsimusi, nii et need vastaksid kutsestandardile, mis sai uuendatud 2017. Kertu oli väga tubli ning argumenteeris ning töötas töörühmas kaasa. Töörühmas sai Kertu osa nii tase 4 kui ka tase 6 eksamiküsimuste loomisel.

Kogu praktika jooksul mõtestasime Kertuga tema õppimiskogemuse üle ning arutlesime tekkinud küsimuste ja mõtete üle. Kertu oli praktikale tulles analüüsinud, mida soovib praktika käigus õppida ja endas arendada. Samuti jätkas ta enda professionaalse enesearendamisega kogu praktika vältel. Peale igat tegevust oli meil tagasiside ning vaatasime üle praktika eesmärgid ning Kertu rõõmud ja mured.

Hindan Kertu praktika sooritust hindega „suurepärane“.

3.     Soovitused praktikandile edaspidiseks tööks:

Loodan, et Kertu jätkab noortevaldkonnas ning leiab endale sobiva töö.

4.     Lühidalt põhjendatud hinnang ja kommentaarid üliõpilase kokkuvõtvale praktika bloggile (mille ta peab  teile näidata ja lugeda andma).

      Kertu praktika blogi oli huvitavalt kirjutatud ning mulle meeldis, et tema õpikogemus ning kutsestandardiga seotud analüüs oli selgelt väljatoodud eraldi postitusena.

Viimne päev ja koostööprojekti välise aja kokkuvõte.

Kuigi praktikatunnid olid juba ammu täis, siis otsustasime koostöös juhendajaga, et kuna osakutse eksamiküsimuste koostamine läks koostöös minuga väga mõnusalt ning ka osad komisjoni liikmed andsid  märku, et võiksin viibida ka järgmises arutelurühmas. Nii läkski ja minu viimaseks praktikapäevaks sai 1. aprill, kus toimus viimane etapp osakutse ja kutse eksamiküsimuste koostamiseks, mille juures oli au olla ka minul pakkdues sinna sisendit lähtudes omadest kogemustest ja teadmistest. Ühtlasi tänasime teineteist juhendaga koos veedetud meeldiva aja eest. Hoolimata praktika lõpust, jätkame juhendajaga koostööd veel edasi, seda projektiga seotud tegevuste raames ning ka noorsootöö maastikul toimetamise suhtes.

Praktika perioodi jooksul tundsin ennast väga tugevalt, kuna minu juhendaja oskas mind väga osavalt suunata ning andis mulle ka võimalusi eneseteostuseks. Meie omavaheline koostöö laabus isegi nii sujuvalt, et mõnikord piias vaid pilgu vahetusest, kui teadsime mida teine osapool mõtles. Praktikal olles ei tundud ma kordagi, et juhendaja oleks mind üksinda jätnud või mitte toetanud, kõik oli omavahel väga tasakaalus.

Viimaste kogemuste põhjal saan öelda, et minu üks väga tugevaid külgi on esinemis- ja suhtlemisoskus, mida olen aegade jooksul väga palju arendanud ning ühtlasi ka teistel edasi andnud. Samas aga tundsin, et aastatega olen veidi "rooste" läinud, ning lähiajal rohke praktika tooks kindlasti mulle kasu. Esinemisega paraku juba on nii, et kui ei ole praktikat tulevad tagasi vead, millest kunagi oli raske lahti saada.

Aga nõrkuste poole pealt võib välja tuua mõnetise ebakindluse, olles ühise laua taga oluliste inimestega, keda hindan kõrgelt, arutledes põhjalikult eksamiküsimusi, siis sageli nii mõnigi mõte või küsimus jäi edastamata. Hoolimata sellest, et lauas valitses avatus ja usaldus. Aga minu aukartus ei lubanud sellel hetkel rumalaid küsimusi küsida. Pärast koosolekut, aga sain juhendajalt neile siiski küsida.

Kutse pädevused:
A.2.1.3. ja A.2.1.8. #NoorteHeaks oli mul võimalus teada saada võimalustest, kuidas noorte mitteformaalselt õpet toetada seda näiteks Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduste ettekande kaudu.
A.2.1.12. Antud tööosa oli mul võimalik rakendada nii infotundides kui ka seminaril. Hinnates nii kuulajaskonda, kuulates nende küsimusi ja vastavalt sellele teha otsuseid, millist infot neile jagada ning vastavalt olukorrale ka ettevalmistusi muutnud.
A.2.3.1. Nii infotunnid kui ka seminar oli avatud ning see andis mulle võimaluse suhelda ja rääkida nii omadest kogemustest kui ka teadmistest.
A.2.5.2. Seminaril oli minu ettekande üks peamistest eesmärkidest just rääkida kutsest ning selle taotlemist ja ühtlasi ka innustada kuulajaskonda kutset taotlema. Et kõik noorsootöö maastikul töötavad inimesed teeksid teadmispõhist noorsootööd. Ühtasli ka eskamiküsimuste juures tuli jälgida peamiselt just dokumentatsiooni.
A.2.5.3. Osaline osakutse ja kutse eksamiküsimuste koostamisel.
A.2.6.1. Tehtud tegevused olid kõik minu jaoks pigem uudsed ja nendest oli nii mõndagi õppida ning nähe parendusvõimalusi endas. Seda eelkõige näiteks esinemise osas.
B.2.1.4. Infotunnis oli mul võimalus kutset soovivale noorele tutvustada kutse portfoolios olevaid võimalusi, tagasisidestada teda tema jutu põhjale, tutvustada tema potentsiaali, mida ta ise esialgu ei näinud. Samuti aitasin tal kastist välja mõelda, et tal oleks võimalus analüüsida tehtud tegevusi teise nurga alt.
B.2.1.7. Nii infotundidel kui ka seminaril innustasin nii noori kui ka üldiselt noortevaldkonna inimesi taotlema kutset ning informeerisin sellega seonduvalt avalduvaid võimalusi.
B.2.1.13. Nii infotundidel kui ka seminaril oligi minu ülesandeks usaldusväärse ja süstematiseeritud info jagamine, infovajaduse kaardistamise töö oli küll minu jaoks eelnevalt ära tehtud, aga praktikajuhendajaga arutasime ka antud punkti läbi.
B.2.2.3. Otseselt kedagi teist ei juhtunud, küll aga juhtisin väga suuresti ennast ning sellega seonduvalt kaudselt ka enda kuulajaskonda. Nimelt oli mul vaja kavandada enda ettekanne, analüüsida olukorda/publikut lähtudes soovitud eesmärgiks ja vastavalt sellele tegin ka kiired korrektuurid enda planeeritud tegevuses, mõjutades sellega ka oma kuulajaskonda.
B.2.3.1. Nii infotundides kui ka seminaril selgitasin noorsootöö sisu, seda peamiselt lähtudes noorsootöötaja kutsestandardist aga ka enda praktilistest kogemustest.
B.2.4.1. Infotunnis kutse saamisel olime ruumis vaid kolmekesi ning saime läheneda kutse soovijale personaalselt. Esimesel korral hindasin enda juhendajalt kõrvalt, kuidas ta lõi psühhosotsiaalse keskkonna, et oleks avatud ja usaldusepõhine suhe ning seejärel teise kutse taotlejaga sain juba ise proovida, kuidas keskkonna loomine antud situatsiooni käib.
B.2.4.3. Osakutse ja kutse eksamiküsimuste koostamisel, ma küll otseselt ei korraldanud, aga küsimuste sisu poolest jälgisin hoolikalt, et need suunaks taotlejaid mõtlema turvalise keskkonna loomise peale just õigusaktide kontekstis.
B.2.5.1. Seminaril toimunud ettekanded olid mulle võimaluseks end kursis hoida noortepoliitika arengutega ning võimalusi neid seostada enda igapäeva tööga.
B.2.5.2. Seminarilt sain kaasa Tartu Ülikooli uuringu tulemusi kajastava raamatu, mida olin Internetist juba ammu otsinud, aga sinna polnud see seni ilmunud ja seetõttu avanes mul võimalus antud seire tulemustega tutvuda ning seda anlüüsida ning kasutada ka enda miniuurimises Ülikoolis.
B.2.5.3. Kutse ja osakutse eksamikomisjoni töörühmas viibimine.
B.2.6.1. Praktika blogi pidamine, on üks põhjalikke eneseanalüüse, mida praktika raames kasutasin. Samuti olin seadnud endale eesmärgi jagada infotundidel, minu teadmistes olevat noorteinfot. Samuti rakendasin enda teadmisi ja oskuseid asjakohaselt seminaril, tehes aktiviseerimiseks ergutusmängu ning kasutasin ära enda teadmisi esinemisest ning ühtlasi oli see võimalus ka enesearengu toetamiseks esinemisel.

#NoorteHeaks

Märtsis toimus seminar #NoorteHeaks, kus olin juhendajaga kokku leppinud ettekande
noorsootöötaja osakutsest, kus pidin jagama omi kogemusi nii laagrikasvatajana kui ka üldisest eksamist ning ka avanenud võimalustest, pärast eksami sooritamist. Olin eraldi juhendajale saatnud ka pidepunktid millest rääkida kavatsen.

Teekonda Tallinasse, alustasin taas varahommikul, ärgates tavapärasest veelgi varem, et enda kleit ära triikida ja teha korralik make up, sest tegemist on ikkagi ju esinemisega. Olles selle osa valmis saanud alustasin teekonda Tallinna poole, kuna stardi aeg oli ikkagi varahommik siis otsustasin veidi magada, mis lõppes muidugi terve teekonna maha magamisega. Mis seal siis ikka, astusin autost välja ja mida ma näen- kleit mida olin just hommikul triikinud nägi välja veel hullem kui enne triikimist. Õnneks oli meik vähemalt näos alles. Mis seal ikka pool oli ju ikkagi veel alles.

Seminar toimus Park Inn hotellis, kuhu lippasin küll üsna kiiresti sammudega, sest nagu eestlasele omane, kartsin hilineda. Teadsin millises ruumis seminar toimub ning alustasin hotellis otsinguid,  minuga sama targa näoga otsis veel üks naisterahvas. Pärast pikki otsimisi leidsime siiski tee seminariruumidesse. Pärast asjade ära panekut ootasid mind ees tuttavad näod kodukandist ning ka viimasest koostööprojektist. Ühel hetkel nägin ka juhendajat, kes edastas korraldusliku info ja ürituse ülesehituse.


Jutustasin rahulikult edasi ning ühel hetkel tabas mind reaalsus. Inimesed kellele mu ettekanne oli suunatud ja milleks ma olin ennast valmis pannud polnud pooltki see mis mulle saalist vastu vaatas. Valdav enamus oli pigem x ja y generatsioonist ning nende soov polnud kindlasti osakutset taotleda. Kogu minu planeeritud ettekanne oli vaja ringi muuta ning pakkuda neile inimestele mingisuguse muus sisuga ettekannet, mis oleks ka informaalne  ning sisukas.



Esmalt tegin väikese energiaharjutuse ning seejärel alustasin punktidega, mis olin juhendajale edastanud, tegin nendest lühikokkuvõtte. Püüdsin pigem lähtuda enda ettekandes kutse portfoolio koostamisele sellega seondavatele riskidele, võludele, võimalustele ja ka näpunäidetele. Ettekande jooksul tundsin paar korda, et minu mõte läks kusagile jalutama ning ma ei olnud väga kindel kas ka kuulajaskond minuga samas rütmis käis. Hoolimata enesekriitikast sain hiljem kiita nii juhendajatalt kui ka teiselt ENTK töötajalt, kes omakorda edastas tema selja taga istunud noorte sõnumit. Pärast ettekannet tundsin, et olin enda eesmärgi saavutanud ning võisin tunda uhkust, et olin esialgselt planeeritud ettekande sekunditega ringi mänginud.

Lisaks minu enda ettekandele oli mul võimalus kuulata nii sellel kui ka järgmisel päeval noori puudutavaid erinevaid teemasid kui ka märgata võimalusi, mida oma ala spetsialistid olid antud seminari raames tulnud meiega jagama.

ENTK ja osakutse eksamiküsimused

Seadsin hommikul taaskord tee juba tuttavaks saanud Eesti Noorsootöö Keskuse suunas, seekord ei eksinud ma enam teelt kõrvale, ega läinud sihtpuntkti suure ringiga. Vähemalt ühe teekonna siin elus olin selgeks saanud, kuigi jah ENTK kolib enda asukohaga peagi uuele aadressile, siis on taaskord võimalus Tallinnat avastada.

Tegime juhendajaga põhjaliku ekskursiooni majas, nähes telgitaguseid ning au oli isegi ministrile tere öelda. Sealt edasi tutvusin oma juhendaja igapäeva tööga, kuna tema töös esineb väga palju konfidentsiaalsust, siis sain näha vaid üldisemat korraldust, seotud dokumente, tegevuste aluseid, eelarvet, selle ülesehitust, kutse taotlemise statistikat jms.
Olles teinud põhjaliku ülevaate nii organisatsioonist kui ka juhendaja igapäeva tööst oligi aeg suunduda osakutse eksamiküsimuste koostamise töörühma. Kuna info on piisavalt konfidentsiaalne, siis detailidest ei õnnestu mul rääkida, aga koosolek oli väga põnev ning iga punkt oli argumenteeritud ning lähtutud nii päris elust kui ka teoreetilisest osast.

Laagrikasvataja kutse infotund Narvas

Reaalsest tööst aimu saamiseks jätkasin täiendavate tegevustega ENTKs koostöös enda armsa juhendajaga. Kuna mul on olemas noorsootöötaja tase 6 osakutse (laagrikasvataja), siis üheskoos juhendajaga leidsime, et oleks hea mind kaastata ka infotundidesse. Esimene infotund toimuski Narvas, sealsetele tudengitele ning teistele kutsetaotlejatele.

Alustasin enda teekonda hommikul Tartust, bussisõidul tegin arvutis veel töö asju, aga jõudsin vaadelda ka Ida Virumaa ilu ja valu. Tõdesin omaette, et Riikogu istungitel tehtud kõned algusega: "Aga meil seal Ida-Virumaal, vot meil seal..." oli täiesti tõepõhi all ning nii mõndagi peaks seal
piirkonnas muutma ja sinna ka investeerima.

Olles Narvala aina rohkem lähemal oli aeg detailsemaks googeldamiseks, kus asub bussipeatus ning kuidas saada Narva kolledžisse. 

Olin ikkagi oma elus kolmandat korda Narvas ja ühtlasi ka kolmandat korda Narva kolledžis. Huvitav, et kõik kolm korda on setoud noorsootööga- esimene kord kandideerisin ise Narva kolledžisse noorsootööd õppima, teine kord külastus õpingute raames ja nüüd kolmas kord külastus praktika raames. 

Jälgides hoolikalt GPS-i ning võimalikku marsruuti bussijaama sain aru, et mõistlik on bussist väljuda Peetri platsil. Sealt edasi juba juhatas GPS mind õiges suunas, jõudsin ligi tunnike varem kui algasid infotunnid, seega sain nautida kolledži meeldivat kohviku teenindust ning jätkata tööga arvuti taga.

Olime eelnevalt koostöös juhendajaga kokku pannud esitluse ning üheskoos sai kokku lepitud, et Narva infotunde vaid jälgin. Nii see ka esialgu välja tuli, osakutse infotundi ma tõesti vaid jälgisin ja analüüsisin, aga kuna toimus ka tervikliku kutse andmise infotund, siis seal juba julgesin rohkem kaasa rääkida, lähtudes kutsestandardist ja omadest kogemustest, püüdes aidata info soovijat suunata mõtlema teistes vaatenurkadest ja kastist välja. 

Juhtum 3

Tase 6 infotundi tuli üks särasilme neiu, kes soovis infot tase 6 taotlemise kohta, et kuidas koostada portfooliot, mida see sisaldama peaks ning kuidas üldse kogu protseduur välja näeb. Neiu ise oli küll väga jutukas, aga kahjuks tema usk endasse nõnda suur ei olnud, sest neiu ise kahtles, kas ta on üldse 6. tasemele vastav. Koostöös juhendajaga vahetasime teineteisega pilke ning saime aru, et oleme ühisel mõttelainel- neiu on vastav ilmselt isegi 7. tasemele. Aga jäime siiski oma töös profesionaalseks ning innustasime neidu esmalt püüdlema 6. taset süstides temasse enesekindlust ja näidates talle tema enda jutu põhjal võimekust ja pädevust antud töös. 7. taseme soovituse jätsime siiski vaid enda teada aga sära, kiiri ja oskusi kiirgas neiust isegi siis kui ta oli ruumist juba ammu lahkunud. Oli täielik rõõm näha sellist noort ning süstida temasse enesekindlust ja teda tagant julgustada, soovitades tal võtta aega enda jaoks ning ühtlasi jälgida enda töökoormust ja vaimset taset.

Kokkuvõtlikult oli päev põnev ning informatiivne ning tore oli olla taas Narvas, nähes sealseid tudengeid ning omaette mõtiskledes, et mis oleks saanud siis kui ma oleksin läinud pärast gümnaasiumit edasi õppima hoopis Narva, mitte seadnud tee Tallinna suunas. 

Serbia visiidi ja praktika teise nädala kokkuvõte

Seekord oli emotsioone tunduvalt rohkem, sest seekord oli endal tunduvalt rohkem õppida. Minu suurimateks lemmikuteks projekti vältel olid teadmised mustlastest, üldisest Serbia noorsootöö süsteemist ning ka Cepora ettekanne. Olin enda elus saavutanud taas mõned eesmärgid, projekt andis mulle indu süveneda veelgi rohkem noorsootöö arendamisse ja kui vähegi võimalik sellesse ka panustada, õnneks see ootab mind veel "parima praktika" dokumendi näol ning muude tegevustega praktikal.

Minu jaoks oli tohutu rõõm teha koostööd sellise meeskonnaga, seda nii eestlaste kui ka serblaste poolel. Seekordne Serbia poolne tiim oli meie jaoks tunduvalt ägedam, nad jagasid väga palju omi kogemusi ja seda reaalsest igapäeva tööst, tekkinud arutelud olid väga pinevad ning sageli saime tõdeda, et meil on teineteiselt palju õppida.

Kõige õnnestumaks saan iseenda tegevustes lugeda korrektsete märkmete tegemise, mida saan väga edukalt kasutada sisendiks "parima praktika" dokumendi koostamisel, mis oli ühtlasi ka minu praktika eesmärk.
Mida peaksin arendama, kindlasti on selleks võõrkeelne loovtegevus. Kui eesti keeles saan väga edukalt ja lustakalt hakkama loominguliste tegevuste ja näitlemisega, siis võõrkeeles meenutasin endale kui väga halba esinejat. Ilmselt on taaskord tegemist minu enda hirmuga, millest on mul vaja üle saada ning selle jaoks kindlasti ennast veelgi rohkem edasi arendama ja miks mitte osalema uuesti sarnates projektides.

Aga rääkides kompetentsinõuetest antud nädala jooksul, vastavalt 6. tasemele nooorsootöös, siis:
A.2.1.5. Siinkohal just rõhk arendamise poolel. Avardades enda silmaringi noorsootöö maastiku osas võrreldes teiste riikidega, saan anda sisendi "parima praktika" dokumendi jaoks, mis on projekti üks olulisemaid dokumente, mille põhjal saab ka Eesti noorsootöö maastiku keskkondasid ja meetodeid arendada.
A.2.1.11. Mis on tegelikult ka terve porjekti eesmärk- kultuuridevaheliste kompetentside arendamine. Jagades ise teistele Eesti kompetentse ja saades neid ka ise vastu.
A.2.3.1. Kuna minu blogi on avalik, siis on see ka üks väljunditest.
A.2.3.2. Arendasin koostööd noorsootöö valdkonnas, seda nii rahvusvahelisel tasandil kui ka tekkinud võrgustiku osas eestlaste seas. Arendades uusi ja huvitavaid ideid ning projekte.
A.2.5.3. Projekt jätkub edasi, sest üheskoos meeskonnaga on vaja kokku panna ka parima praktika dokument.
A.2.6.1. Terve projekt taas läbivalt oli minu üks suur enesearendamine ja ka õppimine, seda eriti Serbia visiidi ajal.
B.2.1.4. Serbia visiidi ajal õppisin juurde erinevaid võimalusi eneseanalüüsiks erinevate tegevuste lõpus või hoopis päeva kokkuvõtteks. Lisaks sellele väga õpetlik ettekanne Cepora poolt, millelt oli väga palju õppida ning märkmeid teha. Lisaks sellele sain jagada omi kogemusi ja teadmisi mitteformaalsest õppest.
B.2.1.5. Avardasin enda silmaringi, et Eestis kasutada ja arendada erinevaid keskkondi ja meetodeid noorsootöö tegevusteks. Näiteks minnes noorte juurde ja kasutada selle jaoks lihtsaid vahendeid, pannes tekk maha ja õpetada neile eluks vajalikke tegevusi juuste kammimine jms.
B.2.1.6. Womens Peace Group ettekanne andis väga palju näiteid, kuidas erivajadustega noorte huve ja vajadusi kohandada nende vajadustele vastavaks. Näiteks andes võimalusi noorele iseseisvaks majndamiseks ning toimetulekuks.
B.2.1.8 BUMi organisatsiooni ettekanne näitas väga ehedaid võimalusi noorte ettevõtlikuse toetamisel kohalikul tasandil. Taaskord õppida oli sealt väga palju ning märkemid kõrvataha panekuks omajagu. Näiteks iga reedesed filmiõhtud, mis on avatud tervele kogukonnale.
B.2.1.11. Samuti üks tugev osa terve projekti vältel. Eelkõige ilmselt nägin võimalusi Euroopa noorte pealinn 2019 esitluses ja programmides.
B.2.1.14. Projekti alguses toimus nutimäng, et õppida paremini tundma piirkonda kus tegutseme, rääkides selle ajaloost ning ühtlasi õppides ka üksteist tundma. Taaskord üks võimalikest vahenditest mida kasutada.
B.2.3.1. Ühes praktika väljundiks on praktikablogi, mis avalik ning ühtlasi võimalus tutvustada minu praktikaorganisatsiooni, Tallinna Ülikooli. Küsitav on küll ajakohased digikeskkonnad, aga samas leidub ka neid kellele pakub huvi blogide lugemine.
B.2.3.2. Serbia visiidi ajal sai palju suheldud serblastega, luues uusi sõprussidemeid ning ideid mida koostöös edasi arendada ning üheskoos midagi luua mõne projeki või noortevahetuse näol.
B.2.5.1. Antud punkt küll selle nädala jooksul teostatud ei saa, aga sellgi poolest sai kogutud sisendit strateegiliseks dokumendiks (parim praktika), mille koostamine toimub aprilli kuus.
B.2.5.3. Serbia projektis osalemise üheks eesmärgiks on ka arendada noortevaldkonda, ning sellega seonduvalt kuulun ka projekti raames antud töörühma.
B.2.6.1. Enesearendamine läbivalt oli kogu projekti ning ka praktika eesmärgiks. Serbia visiidi ajal sain väga erinevates situatsioonides ennast analüüsida, nähes enda puudujääke ning tugevusi. Samuti toimus iga õhtu tagasisidering, kus mul tuli jagada korraldajatele tagasisidet nii plusside kui ka miinuste poolelt ja seda konstruktiivselt. Samuti oli Serbia nädala jooksul võimalusi õppida tundma uusi keskkondi ja meetodeid noorsootöö tegevusteks.

23.02.19- tagasitee koju

Asjad pakitud ning kerge nukrus pões- on aeg lahkuda sellest armsaks saanud külast, iga hommikusest äratusest kirikukellade näol, nädalaga armsaks saanud kaaslastest ning põnevatest aruteludest noorsootööst.

Igaüks saab teele juba tuttava võiku ning puuvilju, jätame hüvasti taas ühe eestlasega, kes reisib meist eraldi Ungari lennujaama. Bussisõit on seekord aga tunduvalt vaiksem kui minnes, paljud magavad või arutavad vaikselt nädala jooksul tekkinud emotsioonide üle. Ungari piirile jõudes, aga hakkas elu käima, kõigil oli võimalik kasutada eestlasele omast inimõigust interneti näol, et üle kontrollida e-post, sotsiaalmeedia kontod ning suhelda sõpradega Eestis.
Tegime tanklas peatuse, kus kõik haarasid sõpradele veel viimaseid suveniire kaasa. Nägime ka meie eestlast, kes juba hakkas tanklast lahkuma, andsime talle üle veel tema võileiva ja reis Ungari poole võis jätkuda. Kuna olime enda ajagraafikust veidi ees, siis palusime bussijuhilt peatust mõnes suuremas poes, et vaadata Eestisse veel miskit põnevat kaasa. Mina tulin tagasi uute pükste, kevadise jope ning muu toidukraamiga.

Hoolimata poekülastusest jäi meil aega siiski veel üle, enne kui äraantava pagasi teeninduskoht avatakse. Pakkisime veel oma kotte ringi ja käisime üle kaalumas, et kõik oleks piirides. Arutasime emotsioonide üle bussisõidust, lugesime üle meie vigastatud- üks kes käis arsti juures ning kaks kes olid kergemas külmetusest. Peagi olimegi taas õhus, et jõuda tagasi kodumaale. Seekord oli vahepeatus Poolas veidi pikem ja saime vaadata midagi hamba alla. Jõudsime öösel tagasi Eestisse ning mina omakorda edasi veel Tartusse, et jõuda järgmisel päeval Vabariigi Aastapäeva esinemisele rahvatantsuga. Viimane buss oli küll juba läinud, aga leidsin veel viimasel hetkel auto, mis mind Tartusse viis. Tartus ootas mind kuumaks köetud saun ning profülakti mõttes midagi ka tervisele.

Imelised osad projektist on läbitud, aga nii mõnedki osad projekti raames ootavad veel ees. Olen vaimustuses!

22.02.19- viimne päev

Jah, aeg oli möödunud kui linnutiivul ning käes oli viimane sisuga projektipäev.
Esmalt küll rääkisime veel Serbia eetikast noorsootöös, Eestis olevast eetikast ning ühtlasi sellega seounduvatest erinevatest juhtumitest ning üleüldisest käitumisest noorsootöös, probleemid millega igapäevaselt silmitsi seisame ja muud sarnased teemad. Hommikune arutelu oleks võinud ilmselt kesta kuni õhtuni välja, aga aeg seadis meile piire. Serbias tegutseb eraldi noorsootöö eetikakeskus, kes tegeleb vihjetega, mis neile laekuvad, vihjeid on võimalik anda kõigil kes selleks vajadust tunevad ja seetõttu on eetikakeskusel ka üsna palju tööd. Õnneks ei ole aga seni olnud väga suuri ja drastilisi juhtumeid. Samuti lähenetakse igale juhtumile individuaalselt ning leitakse parim lahendus.

Seejärel oli meil au kuulata Womens Peace Grupi, kes rääkis Serbias olevatest lõhedest naiste ja meeste vahel, sellest mis nad saavutanud on ning ühtlasi ka tööst noortega, kes on erivajadustega. Oli ühtepidi põnev kuulata, teistpidi aga ääretult kahju kui raske on neil võidelda riigi süsteemidega. Aga hoolimata kõigest on neil säravaid juhtumeid mille üle uhkust tunda ja soovida ainult pikka vastupidavust.

Pärast lõunat aga oli aeg kokkuvõteteks. Kuna paljud olid projekti vältel kurtnud, et neil puudub terviklik ülevaade Eesti noorsootöö raamistikust ning ühtlasi tundsime ka meie, et Serbia noorsootöö raamistikust on räägitud, aga sellegi poolest ei ole veel pilt selge. Seega tegid nii eestlased kui ka serblased lühikese ja kokkuvõtliku ülevaate süsteemist, pärast seda oli kõigil pilt juba tunduvalt selgem, kuidas riikide noorsootöö toimub.

Ja siis oligi aeg projekt päriselt kokku võtta. Vaatasime üle esialgu püstitatud projekti isiklikud eesmärgid, hirmud ja lootused ning grupeerisime need vastavalt- saavutatud või mitte saavutatud. Saan julgelt öelda, et minu eesmärgid said saavutatud- saan oma inglise keelega hakkama küll, kindlasti on vaja veel õppida, aga seis ei ole nii hull kui arvasin, Serbia noorsootööst sain samuti ülevaate, ning enda mõtte erinevate riikide noorsootöö kaardistamisele sain veelgi enam indu juurde. Samuti avanes meil võimalus saata iseendale postkaart kolme kõige meeldejäävamaga Serbia visiidist.

Lõpuringis saime võimaluse hasartmängurluseks ning veeretada täringut, saadav silmade arv vastas teatud kokkuvõttele projektist. Selgus, et meie õnnenumbiks sai nr 1, ka minul. Nr 1 all tuli kirjeldada kahte asja mida ma sain visiidi ajal enda kohta teada. Mina sain teada enda kohta, et ma ei suuda üle 8 tunni päevas intensiivset mõttetööd teha ning muutunud üsna õelaks. Teisena sain teada, et olen sõltuvuses värsket õhust, igal pool kus vähegi viibisime üritasin igal võimalusel aknaid või uksi avada, hoolimata sellest kui külm õues oli, olin nõus kannatama pigem külmust kui seisnud õhku.

Ja oligi aeg asju pakkida ning suunduda viimasele ühisele õhtusöögile, nii mõnegagi saime juba hüvasti jätta ning soovida vastupidavust noorsootöö maastikul.

21.02.19- Pikeim päev reaalsest elust

Hommik algas varem kui tavaliselt, seekod polnud aega isegi hommiksööki sööma minna, see ootas meid juba bussis. Seekord viisid rattad meid Somborisse.

Juhtum 2
Teekond oli pikk ja väsitav ning lisaks oli üks meie eestlastest haigestunud ning nii mõnedki kurtsid veel halba enestunnet (aevastamised, nohud, köhad jne). Juba paaril eelneval päeval oli ta ennast kehvasti tundud, püüdnud palju magada ning ennast välja puhata, aga sellest jäi ilmselt veel väheks. Kuna tema enestunne läks pika bussisõiduga veelgi halvemaks sai üheskoos juhendajaga otsustatud, et tavalistest käsimüügiravimitest pole kasu ning tema olek läheb iga hetkega aina halvemaks, saadame ta arsti juurde. Kuna ka teised oli viimasel ajal tundud tervise langust, siis palusime korraldajatelt ka teistele osalejatele käsimüügiravimeid, et haigusi ennetada. Samal ajal kui teised kuulasid põnevat ette kannet noorte kontorist/noorte klubist, läks meie eestlane koos serbia esindajatega arsti juurde lahendust saama. Mis oli samuti üks väge põnevatest kogemustest, näha kuidas toimub sealne meditsiini süsteem, aga see on juba pigem silmast- silma jutt.

Rääkides noorte kontoritest ja noorteklubist, siis Somboris külastatu oli nö kaks ühes. Nende peamiseks eesmärgiks oli noorte vajaduste kaardistamine ning nende esitamine KOV-ile. Noorteklubi eesmärgiks on noortele anda võimalus kuhugi tulekuks ning enda ideede realiseerimiseks vajaduse korral koostöös noorsootöötajaga. Üks peamistest murekohtadest antud töös on see, et KOV väga ei taha tunnustada noorsootöötajaid.

2009 SEC (Sombor Educational Center) oli meie järgmiseks sihtkohaks antud keskus oli meie mõistes noortekeskus, kuhu noored said tulla, nendega tegeleti, pakuti võimalusi, mängiti, õpiti, programmid ja nii edasi. Ruumid nägid välja küll üsna väsinud ning ka ruumis olevad vahendeid võiks olla rohkem, aga on näha et töötajad teevad asja südamega ning võtavad olemasolevatest vahenditest maksimaalset. Näiteks alates 2010 aastast on neil projekt- School of the good will, mille eesmärgiks on toetada meie mõistes lapsi, kes ei saa koolis väga hästi hakkama, siis on neile keskuses antud võimalus lisatundideks. Ühtlasi aitab keskus ka noori, kes ei ole leidnud endale sobivat tööd, keskus korraldab vastavalt vajadusele koolitusi ning ühendab omavahel nii tööotsijad kui ka töö pakkujaid. Sarnaselt meie töötukassale. Siinkohal tekkis taas mõte, koondada töötukassa tegevusi veelgi enam noortekeskustesse (seda enam, et praegu enam riik ei toeta Tugilat) ja teha nendega tihedat koostööd.

Nagu mainitud, oli tegemist kõige pikema päevaga, siis tagasiteel Somborist põikasime läbi ka kohalikku elu edendavast organisatsioonist BUM (Becy Youth Assocation). Tegemist oli väga hea näitega kogukonna koostööst ning aktiivsetest noortest. Nimelt on organisatsioon korraldanud väga palju kohalikku elu edendavaid tegevusi näiteks suits õuna vastu, koristustalgud kodukandis, meedialaagrid lisaks loodud traditsioonid- iga reedesed filmiõhtud, kuhu on oodatud kõik soovijad, rohkelt erinevaid workshope ja väga palju muid vahvaid tegevusi, mida veavad eest noored, aga suunavad oma tegevusi tervele kogukonnale. Tegemist oli ühe väga ägeda näitega kuidas ettevõtlikud noored on aktiviseerinud ka kogukonda. Lisaks heade näidetega ettekandele saime katsetada ka reporteri kätt, kasutades BUMi ruumides olevat meediatuba.

Rääkides veel veidi riigist endast, siis olles teel Becy oli ka meil au kohtuda politseinikaga, õnneks küll mitte isiklikult. Nimelt pidasid politseinikud kinni meie bussijuhi, tehes märkuse, et bussijuht ei kandud turvavööd. Võisime küll kõik ühest suust kinnitada, et ta kandis seda terve sõidu vältel, aga kuna politseinikud väitsid, et see haarati peale politseinikke nähes, siis ei jäänud bussijuhil muud üle kui olukorraga nõustuda ja suunduda korrakaitsjate autosse.
Lisaks trahvile, läks bussijuhi päev veelgi halvemaks, nimelt kui hakkasime Becyst tagasi Sremski Karlovci poole sõitma ei saanud me ise bussi ust lahti. Bussijuht proovis esmalt meid bussist seest aidata, see ei aidanud, lähendes väljast poolt kiiruse ja jõuga jäi bussijuhile hoopis bussi ukselink pihku. Hoolimata õnnetust päevast, suutis bussijuht rahu säilitada ning naertas meile veel lahkudes.

20.02.19 Novi Sad- Euroopa noorte pealinn 2019!

Uus päev ja taas uus koht mida avastada, seekord Serbia suuruselt teine linn- Novi Sad mis ühtlasi on ka noorte pealinn 2019.
Sellega seonduvalt külastasimegi esimest organisatsiooni Opens, kes tuvustas organisatsiooni, noorte pealinna tegevusi ja eesmärke ning ühtlasi kirjeldas ka pealinnaks kandideerimise protsessi. Opensil on kokku 42 partnerit ning noorte pealinna raames 46 erinevat programmi, mis on suunatud noortele. Üheks noorte pealinna väljundiks on noortele mõeldud keskus, kus on ruumi nii tegevusteks, töö teostamiseks, ööbimiseks ja nii edasi. Üks ideedest mida endaga Eestisse kaasa võtsin ning omvahel ka arutasime oleks Eesti mõni vahva linnake noortepealinnaks, milline täpsemalt vajab veel süvitsi arutamist ja analüüsimist.

Järgmisena BalkanIDEA Novi Sad, kus kuulasime nende organisatsiooni eesmärke ning tegime lähemat tutvust elava raamatukoguga. Kus on välja toodud raamatukogus olevad "raamatud" nende seast saab valida endala sobiva ja seda "lugema" hakata. Ainuke erinevus on see, et raamatud on inimeste kujul ja räägivad omadest elukogemustest ja on valmis vastama ka sellega seonduvatele küsimustele. Saime kuulata ühe noore neiu mälestustest NATO pommitamise kohta tema lapsepõlves pärast raamatute lugemist tekkis meil  üleüldine arutelu nii NATO kui ka sõja suhtes üldse.

Centar za proizvo (CPZV) on organisatsioon mille eesmärgiks on tegelda mustlastega ning just peamiselt nende lastega- nende harimine, suunamine lasteaedadesse, arstiabi ja ühtlasi ka lastevanemate harimine ja õpetamine kuidas lastega aega veeta. Mustlastel on eraldi olemas nö varjupaik, kus nad igapäevaselt tegutsevad, aga on eraldi ka tekkinud äärealadele kogukonnad, mis on Serbia jaoks probleem, mida üritatakse järgemööda lahendada. Tegemist oli visiidi ühe energilisema ning ägedama ettekandega oli rõõm näha ja tunda kuidas esindajad nautisid enda tööd. Ühtlasi on väga kuulata ettekannet, millegi kohta mida Eestis ei ole ning avardada enda maailmavaadet mujal maailmas olevate probleemidega sotsiaalvaldkonnas.

Seejärel aga maagiline Novi Sadi linnatuur koos giidiga ning veidi vaba aega lisaks. Novi Sadis on palju võimalusi ennast arendada kunsti valdkonnas ning rohkelt ajalugu. Näiteks Serbias olid omal ajal kasutusel põnevad majast eemale ulatuvad aknad, mille põhi oli samuti aknast. See oli naiste võimalusteks lihtsa vaevaga jälgida tänaval toimuvat.

19.02.19- Belgrad ja õunaladu

Uus päev viis meid pealinna, et külastada minsiteeriumit ja saada teada Serbia noorsootöö sturktuurist, koostööpartneritest, seadustest, dokumentidest ja muudest väga olulistest teemadest, mis on käsil riigitasandil.
Ettekanded olid väga kiired ja sisaldasid rohket informatsiooni, mida oli ühekorraga üsnagi raske haarata, veelgi keerulisem üles kirjutada. Aga saan sellegi poolest jagada mõningaid teadmisi:

• Serbias on kokku pandud spordi- ja noorsooministeerium, kes teevad omavahel tihedat koostööd ning ühtlasi oli meil ka au kuulata spordi- ja noorsooministri ettekannet. 
• Serbial on võimalus jagada 2 miljonit ja seda fitness valdkonda, noorteklubidele, töötute valdkonda, kohalikele omvalitsustele, noorteorganisatsioonidele ning arendamiseks.
• Serbias on olemas noorsootöö seadus.
• Serbial on olemas vabatahtlike seadus.
• Serbia ministeeriumi alla kuulub ka National Youth Council of Serbia (KOMS), kelle peamisteks ülesannetekes on arendada kohalikke noorsootöö programme, rahvusvahelisi sutheid ning teha uuringuid.
• Minsiteeriumi alla kuulub ka NAPOR kelle eesmärgiks on noorsootöö arendamine, noorsootöötajate koolitamine ning noorsootöö kvaliteet.
• Ühtlasi kuulub minsiteeriumi haldusesse ka Local Youth Offices, kelle tegevus sarnaneb paljuski meie noorsootöökeskustega.

Pärast väga informatiivset viibimist ministeeriumis suundusime edasi järgmisse asukohta, kus lõunatasime ning saime nautida ilmelist vaadet ühest Serbia kõrghoonest. Seekord üllatati meid 3. erineva organisatsiooni tutvustustega. Esmalt jagas meile infot naisterahvas, kes tutvustas enda organisatsiooni Hajde da... (tõlkes hakkame...). Nad ise ütlevad, et nad ei tee sõna otseses mõttes noorsootööd, vaid koolitavad ja seda start up põhimõtete järgi- algatades, välja töötades ja edasi andes. Nende üks tuntumaid algatusi Serbias on elav raamatukogu (saab valida teatud "raamatute" seast, kelleks on inimene, kes räägib enda loo ning on võimalus küsida täiendavaid küsimusi), aga ka näiteks etendus "parandamaks" enda probleeme (valupunkti näideldakse publikule süvitsi ja otsekoheselt).

Järgmine ettekanne Organization of creative grouping (OCG). Kelle peamiseks tegevuseks on noortele teadmisi edasi anda teatri põhjal, teemavaldkonnad on peamiselt inimõigused, keskkond, loovus, identiteet ja nii edasi. Peamiselt noore arengut ja õigusi kajastavad temaatikad. Antud organisatsioon tegeleb ka vanema sihtrgupiga kui noored, aga noored nii koolides kui ka noorteklubides on nende sihtrühmadeks.

Viimaseks ettekanne oli aga ülesehitatud vast terve projekti vältel kõige põnevamalt. Organisatsiooniks CEPORA, inglise keeles Organization of Creativ Grouping. Nende misiooniks on parandada laste ja noorte emotsionaalset ja sotsiaalset arengut tänapäevaste teadmiste rakendamisega ja ennetustegevustes. Oma ettekandes kasutas ta kolme meetodit, mida ta kasutab igapäevases töös noortega.
Üks nendest oli mäng "GO". Inimene osutab kellegi suunas, et saada tema koht endale, suunatud isik peab vastama koha soovijale "go" ning enne teele asumist osutama ka ise käega ja ootama kinnitust, et ta võib tema kohale tulla. Mängu oli väga hariv mängida ning ettekandja suunas meid väga oskuslikult analüüsima mängu õpiväljundit. Selleks, et midagi elus saavutada sujuvalt ilma komplikatsioonideta, me peame küsima selleks luba ning mitte tegutsema enne seda.

Teiseks kasutatud meetodiks oli teise jälgimine ning tema liigutsute kordamine. Kui esimene etapp ületatud koos väikeste nihelustega ringis, siis edaspidi järgnes aga veelgi keerulisem ülesanne. Lisa ise igale saadud liigutsele veidikene juurde. Antud meetod lõppes saalitäis tõmblevate osalejatega. Taaskord suunas naisterahvas meid analüüsima õpiväljundit. Milleks seekord oli väikese asja edasi liikumine, nn lumepallieffekt.

Kolmas kasutatud meetod oli mulle juba veidi tuttavam. Nimelt pidi igaüks ütlema enda lemmiklooma nime, seejärel vahetama käesurumisega kaaslasega nende lemmiklooma nime, mida siis anti edasi järgmisele. Võitajaks osutus see kes, saab tagasi enda lemmiklooma nime. Mis mängu käigus juhtus, oli see, et väga vähesed said tagasi enda lemmiklooma nime, ning mõnda nime esines koguni 4 korda, hoolimata sellest, et esialgses ringis oli neid vaid üks. Antud õpiväljundiks oli info liikumine ning edastava informatsiooni muutumine.

Edasi järgnes vaba aeg Belgradis, kus avanes võimalus külastada poode, avastada linna, külastada lossi või nautida lihtsalt pealinnas pakutavat. Mina liikusin koos praktikajuhendaja ning ENTK töötava peaekspertiga linnust uurima, ning arutasime noorsootöö maastikult toimuvat ning ühtlasi võrdlesime Serbiat ja Eestit vastavalt enda teadmistele.

Õhtul jalutasime osade eestlastega Sremski Karlovcki ringi ning sattusime vestlema ka ühe seal elava noorega. Saime teada väga palju uut ja huvitavat infot, nimelt praegu liigub neil koolides mingi haigus, mistõttu koolid olid nädalaks suletud. Tema ise lõpetab see aasta kohaliku kooli ning plaanib edasi õppima minna meditsiini. Võimalusi antud asukohas noorte tegevuseks pidi olema kahjuks vähe, enamus asju on Novi Sadis (mis on suuruselt teine linn Serbias), teekond sinna kestab kusagil 30min, aga noored eelistaks siiski ka kodukohas mingeid tegevusi. Meie ööbimiskohaks olev noorsootöö keskus vahel küll korraldab tegevusi, aga noored tunnevad siiski, et seda on vähe. Lisaks põnevale infole noorsootööst noore silme läbi sattusime neiuga vestlema ka antud külakese ajaloolisest taustast ning teatas uhkusega, et nende perekond kasvatab veinide jaoks õunu. Neiu kutsus meid lahkelt nende õunaladu vaatama ning maitsma erinvaid õunasorte. Ma pole nii mahlaseid õunu veel elus söönud!

18.02.19- õpime tundma

Viibisime väikeses armas Serbia külakeseks nimega Sremski Karlovcki ning ööbisime seal tegutsevas noorsootöö keskuses. Nende noorsootöö keskus ei ole sama ülesehitusega mis meil. Nende noorsotöö keskus tegelebki nende mõistes noorsootööga (ehk siis arendamine, kvaliteet ja muud sarnast), seal tehakse ka tegevusi noortele, aga peamiselt on antud keskus võimaluseks arendada, koolitada ja teha muid sarnaseid noorsootöö alaseid tegevusi.
Esimeseks tegevuseks oli nutikas ekskursioon, mille kaudu õppisime paremini tundma asukohta ning sellega seonduvat ajalugu ja ühtlasi lisandväärtusena tundma ka enda uusi projektikaaslasi (ühes meeskonnas üldjuhul 3 liiget) saades ühest punktist teise liikudes teemapüstitusi, mille üle arutleda.
Samuti toimus ka kerge tutvustus riikidest, ühe põneva faktina, Serbias on 16,95% elanikkonnast noored, Eestis seevastu aga 21%. Aga siinkohal tuleneb koheselt ka üks erinevus- Serbias loetakse nooreks 15-30 eluaastast isikut, Eestis aga 7-26 aastast.


Järgmise tegevusena ootas meid aga ees iseenda organisatsiooni tutvustamine, aga seda aktiivõppemeetodi kaudu. Nimelt iga isik või organisatsioon pidi tegema telesaate vahele ootamatute uudiste lõigu, lähtudes antud kanali temaatikast ning ette antud olulistest punktidest, mida tuli kajastada. Mina sain kanaliks National Geographicu, et tutvustada Tallinna Ülikooli. Olin üsnagi hädas, sest ei suutnud leida kuidagi lõbusat ja unikaalset ideed antud esitluseks lisakas painas mind jätkuvalt ka keelebarjäär. Sain esitluse siiski tehtud ja informatsiooni nii endast kui ka Ülikoolist edasi anda. Vägagi põnev oli kuulata teiste lahendusi ning ühtlasi teada saada ka serblaste poolt esindatud organisatsioonidest näiteks Center For Youth Work, CEKOS, VELES, OPTIM-UH and Green Key. Enam-vähem oli ülevaade olemas, mis organisatsioonidega on tegemist, aga täpsemalt sisust oli raske aru saada, mis osaga keegi tegeleb või millised on eesmärgid.

Õhtut lõpetasime noorsootöö mängudega, kokku oli meil võimalus katsetada lauamänge-  näiteks ühe eesmärgiks arutada müüte noorsotöös ja ka elus ning teise mida mäletan eesmärgiks kuntsiline lauamäng.
Mängud oli harivad, antud töötoa korraldaja eesmärgiks oli saada võimalikult palju tagasisidet antud mängude kohta, et neid veelgi enam parendada. Kunstilise mängu kohta tundsid eestlased isegi huvi, et kuidas oleks võimalik see endale soetada. Samuti sai tuua palju paralleele olemasolevate mängudega või mõnede sarnaste variantidega nii reaalses lauamängus kui ka digilahendustena.
Päev oli väga pikk ning õhtu lõppedes olin väsinud ning juba lauamängude teematoas oli raske mõttega kaasas olla. Arvasin, et tegemist on reisimisväsimusega ning püüdsin võimalikult vara unne minne, et ennast ette valmistada uueks ja põnevaks päevaks Serbias.

17.02.19 seiklused Serbiasse

Serblaste viimasel päeval Eestis, saime ka meie infolehed ja ajakava Serbia kohta. Oli teada, et esimene päev läheb meil peaaegu tervenisti rändamise alla ja vaba aega meil söögipausideks väga ei ole. Seetõttu oli vaja eelnevalt endale söögid kaasa võtta. Seekord oli söök minu üks peamisi reisiärveusi, kas kaasa võetud toidust piisab, et kuni õhtusöögini vastu pidada. Küpsetasin eelneval päeval veel saiakesi kaasa, otsisin snäkke, mis ei rikneks kiiresti, aga oleks ka lihtne süüa, vaatasin üle enda maiustuste ja pähklivarud. Tegin endale lausa eraldi seljakoti söögi jaoks. Hoolimata tehtud ettevalmistustest, tundus mulle ikka, et süüa on liiga vähe kaasas.



Lend läks hommikul, 9:20, oli teada et kaks grupikaaslastest jõuavad viimasel hetkel lennujaama. Kuna polnud kindel, palju sellel hetkel inimesi lennujaamas on või kui pikk on äraantava pagasi järjekord, siis sai kokku lepitud, et ootan juhendajat koos teise grupi liikmega äraantava pagasilinni juures, et nad pääseks kiirelt ja ilma järjekorrata. Sellest aga kujunes peaaegu tervet reisi saatev nali, sest reaalsuses ei olnud seal peaaegu ühtegi inimest ning kõik sujus probleemideta.
Enne lendu olime juhendajga veidi närvilised kuna kahte grupikaaslast ei olnud näha, aga jõudsid ka nemad enne lennu väljumist ilusti kohale ning jõudsid veel tassikese kohvigi juua. Eks rühmadega reisimine olegi närvesööv. Lennud olid vahemaandumisega Poolas, kus jõudsime kiirelt vetsus käia ja juba oligi uue lennu pardale minek avatud.


Juhtum 1
Maandusime viimaks Ungaris, kus meid pidi ootama kaks bussi, kus meist üks pidi minema teise bussi, et meid Serbiasse viia. Kohapeal selgus aga midagi netukene muud. Meid ootas seal eest tõesti kaks bussi, aga need kaks bussi ei liigu mitte koos ning üksinda minevale ei saa keegi seltsi minna ning tal tuleb teha ringiistumine. Olime infost šokeeritud, kuna esialgu edastatud info oli muutunud ning me ei olnud sellega arvestanud.
Minu juhendajal ei õnnestunud oma telefoni tööle saada, et helistada Serbia poolsele kontaktile, et küsida infot. Seetõttu jagasin lahekelt enda oma, et lahendada tekkinud situatsioon. Kui olime saanud sealtpoolt kinnituse, et kõik nii ongi nagu kohapeal selgus pidime tegema otsuse, kes läheb teise bussi. Otsus tuli õnneks kiirelt ja vabatahtlikult ühe grupiliikme poolt.
Antud situatsioonis püüdsin jääda rahulikuks ja olla toeks enda juhendajale, pakkudes talle abivahendeid olukorra lahendamiseks ning samal ajal jagasin infot ka teistele grupiliikmetele. Olin valmis ka ise liikuma üksinda, aga üheskoos leidsime kiire lahenduse, arvestades vabatahtliku grupliikme soovi meist eralduda, et ennast unetust ööst rahulikult välja magada.

Bussisõit oli meil iseenesest lõbus, teemasid mida arutada ja mille üle naerda jagus palju, kohati ehk isegi liiga palju, sest nii mõnedki magasid, aga bussi tagumisel pingil oli energiat üle ning naerukilked kõlasid üle terve bussi. Samas tuleb tõdeda, et antud bussijuhi riskialdis käitumine oli meie jaoks harjumatu- telefonis olemine, söömine, ootamatud reavahetused, segadused keset teed- millises suunas tuleb edasi liikuda, kõrvalteele kaldumine ja nii edasi. Kohale jõudes olime õnnelikud, et olime veel elus.

Kohale jõudes saime kätte enda tubade võtmed ja ühtlasi ka teada, kellega seekord tuba jagame. Jõudsime enda asjad mõnusalt lahti pakkida ja ennast valmis seada. Õhtusöögini oli jäänud ligi tund, ja minu hirm tühjast kõhust oli ikka üsnagi kaugel, enamus sööki jäi alles. Selgus aga, et meie eraldi läinud grupikaaslane pole ikka kohale jõudnud. Kui me teda viimaks nägime oli ta väga segaduses näoga, lippas oma tuppa, viis asjad ja oli tagasi, et minna meiega õhtust sööma. Selgus, et tema teekonnal suundus ta bussist edasi taksosse, kelle politseinik vahepeal kinni pidas, kuna too ületas kiirust. Ning lisaks sellele oli ta jätkuvalt rännakutest väsinud.





Kui eestlaste poolelt olid kõik projektis osalejad samad, siis serblaste poolel olid kõik aga uued inimesed. Õhtusöögi ajal saime vaikselt uute inimestega tuttavaks, rääkides Eestist ja Serbiast, noorsootööst, rännakutest Serbiasse ning loomulikult ka veidikene nalju. Olles päevast üsnagi kurnatud, jõudes tagasi ööbimispaika suundusime mõnusalt täis kõhuga unederiiki, et valmsitada ennast ette uueks ja pikaks päevaks.

Eesti visiidi ja praktika esimese nädala kokkuvõte

Nädala läks kui lenneldes, tegevusi jagus igast valdkonnast ja teemasid millest oleks tahtnud veel enam rääkida ning arutleda oleks jagunud vähemalt terveks kuuks. Aga antud projekti osa jäi seekord selliseks.

Minu enda jaoks kõige põnevam oli Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduste ettekanne, kus tekkis väga pinev arutelu noorsootöötaja igapäevatööst, eetikast, eelarvest ja kõigest muust millega üks noorsootöötaja peab hakkama saama.
Praktiliselt poolelt, aga oli väga vahva ka robootika, olin sellest küll palju kuulnud ja ka näinud aga reaalselt kätt külge polnud seni õnnestunud panna. Nüüd saan viimaks aru, miks antud valdkond noortele niivõrd suurt põnevust pakub.

Meie meeskond oli väga naerusuine, tegutses ühtselt, toetas külalisi ning leidis aega ka omavahelisteks tegevusteks. Püüdsime palju väliskülalistega suhelda, jagada meie poolset infot ja saada infot ka vastu, aga sageli tunti hirmu keelebarjääri pärast, kuigi analüüsides, siis ei olnud selleks kindlasti põhjust. Infovahetus meie endi seas oli vägagi sujuv. Koostöö praktikajuhendajaga oli samuti vägagi sujuv ja meeldiv, sain täita ülesandeid seoses transpordiga ja toitlustusega. Samuti jäi minu vastutada, et serblased lahkumise hommikul ilusasti taksosse jõuaks ning sooja naeratusega lahkuks.

Projektis osalemine on minu jaoks läbivalt professionaalne enesearendamine, aga lisaks sellele täiendasin järgnevaid kompetentsinõudeid (kutsestandard tase 6 alusel):
B.2.1.4. Aitasin robootika õpitoas teisi noorsootöötajaid eesmärgi saavutamisel. Ühtlasi selgitasin neile, kuidas antud tegevust saab kasutada mitteformaalses õppes ning samuti seada õpieesmärke ja ühtlasi neid ka saavutada ja analüüsida.
B.2.1.5. Projekti raames oli mul võimalik tutvuda erinevate noorsootöö meetodite ja keskkondadega, millega varasemalt mul kokkupuude puudus. Näiteks virtuaalreaalsus prillid ning võimalus noorsootööd teha ka raamatukogus.
B.2.1.6. Külasades Haabersti noortekeskust, oli võimalus tutvuda erinevate projektidega, mis noortega koos või nende eestvedamisel on läbi viidud, näiteks noortekeskust tutvustav video.
B.2.1.11. Seekord oli aga mul võimalus ise osaleda kultuuridevahelises õppes, saades teada Serbia kultuurist kui ka noorsootööst. Ühtlasi avanes minu silmapiir ERASMUS+ teemadel.
B.2.1.14. Õppisin ise kasutama robootikat ning nägema võimalusi selle rakendamisel töös noortega.
B.2.3.1. Terve projekti vältel rääkisin väga palju enda kogemusest Tallinna Ülikooli tudengina ning ühtlasi ka omadest kogemsutest noortejuhina Noorte Kotkaste ja Kodutütardega.
B.2.5.1. Kuulates erinevate organisatsioonide ettekandeid täiendasin enda teadmisi nii noortepoliitikast kui ka seal toimunud arengutest.
B2.6.1. Üheks eesmärgis terve projekti vältel oligi enese proovile panek ja ka arendamine. Esmalt proovile panek, et teada saada kuidas suudan üksinda hakkama saada projektis, kus mul puudub eelnev kontakt inimestega ning ühtlasi ka igapäevaseks suhltuskeeleks inglise keel. Ühtlasi ka, et avardada enda silmaringi teise riigi noorsootöö suhtes.

06.02.19- Viimane päev

Ja kätte oligi jõudnud serblaste viimane päev Eestis. Minu jaoks algas päev nagu ikka, esmalt varahommik Ülikoolis, aga seekord viis pärast seda tee mind hoopis Raua tänavale, Raua noortekeskusesse. Seal toimus esmalt kiire tutvustus Raua Noortekeskuse ruumidest ning võimalustest, seal tegutsevatest teistest organisatsioonidest ja edasi aga toimus ettekanne hoopis Eesti Noorteühenduste Liidult. Kes tutvustas enda organisatsiooni eesmärke, võimalusi, saavutusi ja nii edasi. Näiteks tuvustasid nad valimisõigust alates 16. eluaastast mille vastu serblased näitasid üles suurt huvi ning küsisid rohkeid lisaküsimusi.

Edasi aga rääkisime lähemalt Raua Noortekeskusest endast. Seal tegutsevatest projektidest, eesmärkidest, külastatavusest, ajaloost, projektidest ning veidi lähemalt ka organisatsioonidest, kellele noortekeskus ruume rendib.

Pärast lõunat, aga saabus, aeg mil tuli Eesti visiit kokku võtta, jagada emotsioone ning püüdsime nädalat mingil moel kaardistada. Tegime grupi kaheks, saime ülesandeks võrrelda Eesti ja Serbia noorsootööd erinevate teemapüstitustega. Pärast nädalat saime viimaks aru, et serblaste jaoks on noorsootöö jaoks kaks erinevat definitsiooni, töö noortega (reaalselt noortega tehtav töö ja tegevused) ja noorsootöö (peamiselt noori puudutavate teemade arendamine, dokumentatsioon jms). Meil on küll sarnasusi, aga tundus, et erinevusi on samuti omajagu. Ruumi teineteiselt õppida on palju. Eestlaste jaoks oli veel raske hinnata, millised need erinevused on, sest praegu oli meie kord jagada ülevaadet Eesti noorsootööst.

05.02.19- Noortekeskuste lainel

Hommik ülikoolis taas tehtud, nüüd juba kindlalt tuttav tee jalge all jõuan taas väikesse ruumi keldrikorrusel, seekord aga kuulama ettekannet Eesti Avtud Noortekeskuste Ühendustelt. Kes tutvustas enda organisatsiooni eesmärke, igapäevatööd, projekte, rahastust ning rääkis üleüldiselt avatud noortekeskustest.

Sealt edasi viis aga meie tee edasi Haabersti Noortekeskusesse. Et tuvustada meie kallitele külalistele ka ühte klassikalist noortekeskust, sealseid võimalusi, tegevusi, projekte ja eesmärke. Teel Haaberstisse uuris minult üks serblane seksuaaltervise olukorra kohta Eestis, kui palju meil on antud valdkonnas probleeme, kuidas toimub noorte harimine, milline seis on üldhariduskoolides ja nii edasi. Ühtlasi avanes sealt võimalus ka minul uurida nende kohta, sain teada, et antud valdkond on neil väga suureks probleemiks ning noorteorganisatsioonid püüavad aktiivselt noori antud valdkonnas harida, aga seda on üsnagi raske teostada, aga ta tõdes, et asi läheb aina rohkem paremuse poole. Haabersti Noortekeskuse töötajad olid väga avatud suhtlejad rääkides olnud projektidest ja käimas olevatest huvitegevustest näiteks malering, kunstiring ja muud sarnast.

Pärast lõunasööki ootas meid ees Eesti Noorosootöö Keskuse ruumides ettekanne SA Archimedes poolt, kes rääkis meile oma organisatsioonist, sealsetest võimalustest, tegevustest ja eesmärkidest ning ühtlasi ka saavutatud projektidest. Suur rõhk oli ka ERASMUS+ tegevustest Eestis.

Päeva lõppedes tegime ka kiire eestlaste meeskonna koosoleku, arutamaks läbi olulisi punkte visiidiks Serbiasse ning muid päevakorras olevaid teemasid.

04.02.19- alustan ja lõpetan Tallinna Ülikoolis

Ärkan hommikul vara ja sean esmalt enda jalad Tallinna Ülikooli poole, et viibida inglise keele loengus. Sealt edasi taas Eesti Noorsootöö Keskuse poole, seekord on tee mulle juba tuttavam ja teen enda meelest õiged valikud, tulen trammilt maha ja sean sammud juba tuttava värava taha, lähendes majale õigelt poolt. Helistan ja varsti ollakse mul vastas kommentaariga, et oleksid teiselt poolt maja otse ukse taha saanud, poleks pidanud värava taga ootama. Mis seal ikka, homme jälle targem.

Võtan üleriided seljast ja seekord juhatatakse mind hoopis keldrikorruse labürinti ja viimaks avaneb väikene ruum juba tuttavate nägudega ning seekord teemaks digitaalne noorsootöö ja täpsemalt külas Nutigeen/Nutilabor, kes korraldas meile robootika töötoa. Jaotusime paaridesse ja saime kokku panna ühe lihtsama lahenduse robootika valdkonnast. Ühtlasi vestlesime pikalt ja pinevalt teemal, kuidas Eestis robootikat noorsootöös kasutame ja mis on selle eesmärk ning kust üldse vahendeid võimalik saada on.

Ja siis ootas taas teekond Tallinna Ülikooli. Seekord aga hoopis kuulama ettekannet Tallinna Ülikoolist ning rohkem noorsootöö õppekavast nii rakenduskõrhariduse teemal kui ka magistri teemal. Seekord sain ise palju kaasa rääkida ning jagada omi kogemusi ning selgitada mida mingi aine sisu endast kujutab ja millest praktikad koosnevad.

Õhtu lõppes seekord aga virtuaalprillidega, tutvumaks noorsootöötaja elukutsega.

03.02.19- Ekskursioon Tallinnas

Esimene tantsupeo ülevaatus läbitud ja olen varahommikul teel taas Tallinna poole. Googeldan rongis veel põhjalikult järgi, kus asub Eesti Noorsootöö Keskus ning loen e-kirjast juhiseid, milliselt poolt saab majale ligi.

Enda arust küll tunnen Tallinnat enam-vähem, aga kindluse mõttes panen mapsi siiski asukoha sisse ja asun teele. Astun rongist välja ja hoian silmi veel kaardil, et olla veendunud, et lähen õiges suunas ja siis teen saatusliku sammu suurde poriloiku, üks jalg täiesti märg. Mis seal ikka, eks siis lähen vastavalt juhistele edasi. Seiklen mööda Kristiinet ja jõuan viimaks ENTK maja ette, oot aga juhised e-kirjas suunasid maja taha mingite treppide juurde. Okei, mis seal ikka läheme siis teisele poole maja, vaatan kaardilt järgi, kummalt poolt oleks mõistlik minna ja asun taas teele. Jõuan viimaks kohale, enda arust, helistan ja palun sissepääsu, ootan ja ootan viimaks saan telefonikõne, et ilmselt ootan vales kohas ning peaksin veel edasi tulema. Liigun veel edasi, näen juba trammiteed ja mõtlen omaette, et läksin valelt poolt ringiga aga juba näen seekord õigeid treppe, väravat ning pääsen viimaks suurde ja uhkesse Haridus- ja Teadusministeeriumi hoonesse, kus tegutseb ka Eesti Noorsootöö Keskus. 

Kui Kertu viimaks Tallinnasse jõudis, olid ettekanded juba alanud. Samal ajal kui mina uksest sisse astusin toimus ettekanne Eesti Noorsootöö Keskuse poolt, selgitamaks Eesti noorsootöö maastiku, ülesehitust ja struktuuri. Olin taas veidi närvis, kuna eelmine päev ei saanud osaleda. Sean koha laua taga sisse ja asun kuulama põnevat ettekannet. Peagi on paus ja ühtlasi saan eelmine kord tutvust tehtud eestlasstega paar sõna vahetada mis eelmine päev toimus ja kuidas tänane algas. Järgmine ettekanne oli hobi- ja huvikoolidest ja sealt omakorda täpsemalt Pärnu Kuntsikoolist. Pärast seda aga toimus kiire tutvustus minust ja ühest osalisest veel, kes eelmine päev ei saanud osaleda.

Vahelduseks toimus "kiirkohting", et saaksime üksteisega veelgi enam tuttavaks. Rääkides hobidest, muusikast, noorsootööst, esindatavast organisatsioonist ja muudel põnevatel teemadel. Tutvumismeetod lihtne, igaüks saab paberi ja pliiatsi, istutakse kahes pikas rivis, partneriga vastamisi, mängujuht annab teema ja aja teema üle arutlemiseks, partnerid vahetavad omavahel paberid ning partner peab tegema märkmeid vestlusekaaslasest, aja lõppedes annab partner paberi partnerile tagasi ja liigub ühe koha võrra edasi.

Järgmisena ootas meid ettekanne serblaste organisatsioonist NAPOR ja veidi üldisemast üleshitusest noorsootöös. NAPOR on Serbia noorstöö organisatsioone ühendav organisatsioon, kes arendavad noorsootöö kvaliteeti, koolitavad noorsootöötajaid ning on koostööpartneriks ka riigile. NAPORisse kuulub ligi 90 noorsootöö organisatsiooni. 

Edasi järgnes lõunasöök ning Tallinna vanalinna ekskursioon, kus sain teada väga põnevaid fakte ning legende. Näiteks Rahkohtu tänav on üks kitsamaid tänavaid ning vanadel aegadel naised enda suurte kleitidega ei mahtunud sealt üksteisest mööda kõndima ning üsna sageli toimusid vaidlused, kes läheb ees. Mingi hetk, aga võeti vastu seadus, et tuleb mööa lasta endast vanemad, mistõttu tekkis teistpidine olukord, kus kõik naised hakkasid üksteisele teed andma.



Õhtu lõppes oivalise õhtusöögiga F-Hoones.

01.02.19 serblased saabuvad Eestisse- närvid

On esimene veebruar, päev mil Serbia noorsootöötajate delegatsioon saabub Eestisse. Kontrollin mitu korda üle saadud e-kirju, et ei eksiks kuupäevaga, kellaajaga ning kõik tegevused oleks tehtud. Olles e-kirju korduvalt üle lugenud, satun ikkagi paanikasse ja kirjutan juhendajale, täpsustamaks kas peaksin äkki ka lennukile vastu minema, saan eitava vastuse, et kõik on selles osas juba planeeritud, kohtume Maikrahvis. Selge, püüan päeva rahulikult võtta ja toimetan kodus omi asju, jälgides pidevat kella.

Mida rohkem liigub kell 18:00 suunas, seda rohkem närvi ma lähen- millised serblased on, mismoodi on söömine ülesehitatud, kas ma oskan üldse Maikrahvi etiketile vastavalt käituda, millised on teised eestlased, kas on äkki ka mõni tuttav grupis, mida selga panna, ega ma hiljaks ei jää ja mis mind kõige rohkem närvi ajas- kas minu inglise keel on piisav. Hingan paar korda sügavalt sisse ja välja ning astun bussi, kirjutan veel sõbrannadega uurimaks milline Maikrahv välja näeb ja püüdes ennast maha rahustada, et minu inglise keel on piisav. Kindluse mõttes veel helistan ühele sõbrannale ja luusin vaikselt Maikrahvi akende taga, hindamaks seal olevaid seltskondi.

Astun uksest sisse ja minu üllatuseks selgub, et trepp läheb alla ning silmitsetud seltskonnad ei saa olla kuidagi Eesti- Serbia projektiga seotud. Mis seal ikka hiilin vaikselt mööda treppi alla ja ootan mis elul mulle pakkuda on. Vaatan sõnatult ringi, tervitan teenindajad ja küsin Eesti- Serbia projekti kohta, mind suunatakse nurga taga asuvasse suurde saali, kus näen pikki laudu ja ka ühte inimest. Uuh, läks õnneks hiljaks ma vähemalt ei jäänud. Enne kui jõuan ise vestlust alustada, olles närvis, et kumba keelt ma kasutama peaksin, pöördub A ise minu poole tervitades ja pakkudes, et olen ilmselt Kertu. Olles vedikene segaduses, et kuidas ta minu nime teab, pakun, et äkki ta on projekti koordinaator, saan eitava vastuse, et tegemist on A ning ta lihtsalt oli googeldanud, kes eestlastest projekti kuuluvad. Peagi liitus meiega ka T, keda A samuti šokeeris teadmistega tema nimest ja muust infost, mida T avalikult jaganud on, kohati ilma iseenda teadmata. Jagasime veidi informatsiooni T-le sotsiaalmeedia kohta ja selle aja sees juba jõudsidki serblaste esimene grupp.

Olles vahepeal enda närvi unustanud, süvenes see taas- kuidas neid tervitada, millest vestlust alustada, kuidas üldse inglise keeles küsida- kuidas teie lend ja siia jõudmine kulges. Paar minutit kohanemiseks, kohmakas üksteise tutvustus ja tervitamine ning edaspidine laabus kõik juba sujuvalt. Saime üksteisega tuttavaks, tegime nalju, rääkisime Serbia ja Eesti kultuurist, noorsootööst ja toidust. 

Kõht täis, meel hea ja närv kadunud liikus iga isik oma rada- kes hotelli, kes koju. Nii ka mina, haarasin enda pakitud asjad ja alustasin öist rännakut Tartu poole, et jõuda järgmisel päeval rahvatantsu ülevaatusele. Olles jõudnud Tartusse, pakkisin enda asju lahti ja alustasin rahvariiete valmis panekut järgmiseks päevaks. Ohh üllatust, olles serblaste saabumise pärast nõnda närvis, olin unustanud Tallinnast enda rahvariide seeliku kaasa võtta! Kell oli ca 1 öösel, ülevaatus algas hommikul kell 9:00, kokku pidime saama juba kell 8:30. Meeletu paanika! Helistasin kiiresti sõbrannale Tallinnasse, kas ta jõuaks ca 40 minutiga minu kodust läbi käia ja seeliku bussi peale viia, selgus, et ei jõuaks. Uus plaan, aga hommikul kella 6 aeg see bussile panna, nii et mina selle hommikul kell 8:00 Tartust kätte saaks? See tundus teostatav, peamine et bussijuht selle ka vastu võtaks. Peaaegu öö otsa magamata ja väga närvis olles, sujus vähemalt see pool ladusalt ja hommikul sain enda seeliku kätte ja võis minna tantsimiseks!