Kertu Vahtra- kes see veel selline on?

Tere armsad lugejad, saame tuttavaks!

Olen Kertu Vahtra Tallinna Ülikooli rakenduskõrgharidusõppe noorsootöö kolmanda õppeaasta tudeng. Elan hetkel Tartus, aga olen elanud ka Tallinnas ja pärit olen üldse väiksest ja armsast Puurmanist. Armastan väga reismist, rahvatantsu ja matkamist. Praegu töötan ühes väikeettevõttes tegevjuhi kohusetäitjana.




Oot aga noorsootöö ja mina? Kuidas need kaks asja omavahel seoses on?
Olen noorsootööd enda elus kokku teostanud praktikuna ca 6 aastat, seda alati vabatahtlikuna ja erinevatel tasanditel. Nendest kaks suurimat kirge noorsootöö valdkonnas on olnud õpilasesindus ja Kaitseliidu noorteorganisatsioonid (Noored Kotkad ja Kodutütred). Viimases olen tegutsenud ka kõige kauem ja puutun vahel jätkuvalt nendega kokku.
Noorsootöö leidsin enda jaoks ilmselt juba 9-nda klassi lõpus, kui osalesin erinevates huviringides, õpilasesinduse töös, kandsin klassivanema kohustusi ja nii edasi. Tundsin seda kirge ja sädet noortega tegeleda, neid juhtida, aidata, suunata ja avada neile võimalusi (olles ka ise samal ajal noor).
Ühel hetkel avanes mul võimalus asuda juhtima enda kooli õpilasesindust, mis avas minu silmad ja mitteformaalõppe laeka. Selle aja jooksul sain ennast rakendada väga erinevates rollides- huvijuhi parema käena, direktori parema käena, Eesti Õpilasesinduste Liidu aktivisina ja paljud mood rollid veel, mis on teinud minust minu.

Puurmani Julius Kuperjanovi nimeline rühm, kodutütarde esindusega.
Kodutütarde 80 aastapäeva aktusel.

Teine suur ja kandev roll on olnud Kaitseliidul ja peamiselt just noorteorganisatsioonidel, nimelt kirjutasin enda 18. sünnipäeval alla avaldusele, astuda Naiskodukaitsesse ja võtte enda hingeteemaks Noored Kotkad ja Kodutütred. Esialgu olin küll kodukoha rühma rühmajuhi abi, aga üsnagi kiiresti sai minust rühmajuht ning ligi 20 noorega koos tegutsesin ühiste eesmärkide nimel. Läbisin erinevaid koolitusi ja kasvasin koos noortega. Kahjuks, sai aga gümnaasium läbi ning oli aeg valida järgmine rada enda eluteel.

Proovisin esialgu küll sisse saada Viljandi Kultuuriakadeemiasse huvijuhiks, Tallinna Pedagoogilisse seminari noorsootöötajaks ning Narva Kolledžisse noorsootöötajaks, sain sisse Narva Kolledžisse, aga tundsin, et ma ei ole selle linna jaoks valmis ja otsustasin hoopis Tallinna Majanduskooli kvaliteedi- ja keskkonnahalduse eriala kasuks. Umbes poolte õpingute pealt jõudsin selgusele, et noored vajavad rohkem regulaarsust, kui mina neile pakkuda suudan ja andsin endasi rühma järgmistesse kätesse, jäädes neile vajaduse korral siiski ka toeks.
Mõned aastad hiljem ei suutnud ma siiski põlevat leegikest enam maha suruda ja asusin otsima lisaks praktilistele teadmistele ka teoreetilisi teadmisi ning otsingud viisid mind Tallinna Ülikooli, noorsootöö erialale, kuhu sain sisse ja olen edukalt hakkama saanud juba kolm aastat.

Natukene said juba minust targemaks aga kuidas see blogi ja praktika asutus seotud on?
Üks paljudest praktikatest ülikoolis on ka noorsootöö praktika. Pärast pikki mõttelende praktikakoha valikuga (ettevõtte kus ma töötan ja teen noorsootööd, aga see ei ole noorsootöö astus, kiriklik noorsootöö, noortekeskuse praktika, ministeeriumi praktika jne) kukkus mulle justkui sülle teha praktikat Eesti Noorsootöö Keskuses. Usun, et see on senini üks parimaid valikuid ja praktikaid õpingute ajal. Aga kuidas see siis juhtus?

Sotsiaalmeedial on võimu, ütleks ma selle kohta. Nimelt, mingi hetk alustasin erinevate noorsootööga seotud sotsiaalmeediakontode meeldimisega, üks nendest oli ka Eesti Noorsootöö Keskus. Nende lehel jooksis antud hetkel läbi aasta noorsootöötajate nominentide jms temaatilised postitused, aga samal ajal oli neil ostetud ka tasuline reklaam kandideerimaks Eesti- Serbia noorsootöötajate kogemusvahetuse projekti. Kui ma olin ligi 5 korda nende tasulist reklaami näinud, ei andud see mulle rahu ja otsustasin kandideerida, ehk õnn naeratab, kuigi ma väga ei uskunud, et  õnneks läheb, aga läks!
Sain peagi kirja, et olen valitud projekti osaliseks ning hakkas pihta toimetamine. Samal ajal lõi mu peas põlema ka pirnike, et ehk annaks see võimaluse näha projekti teise nurga alt ning teostada Eesti Noorsootöö Keskuses praktikat, uurisin infot peaeksperdi Eilika Mätase käest ning pärast tema vestlust enda juhiga, olin saanud jaatava vastuse ning pihta hakkas minu jaoks järgmiste väga põnevate uste avamise aeg, millest saabki lähemalt lugeda minu blogist, kus kajastan praktikal viibitud aega.